Teie ostukorv on tühi.
Raudsulfaat (FeSO4 x 7H2O)
Raudsulfaat (FeSO4 x 7H2O).
Peaaegu juba 200 aastat tagasi tõestati, et normaalseks kasvuks ja viljakandvuseks on taimedele vajalikud rauasoolad (sealjuures, mida soojem kliima, seda suurem vajadus raua järele taimedel on). Rauapuudus avaldub kloroosina – lehtede kolletumine, saagi vähenemine ja suure puuduse korral isegi puude hukkumine.
On vaid üks rauda sisaldav väetis – raudsulfaat. Temas sisalduvad soolad kahel kujul: kahevalentse raud(2) sulfaadina – FeSO4 ning kolmevalentse raud(3) sulfaadina – Fe2(SO4)3.
Mistahes väetisi, mis sisaldavad raudsulfaati, ei soovitata lehtede pritsimiseks, kuna seda omastatakse taimede poolt nõrgalt ja ta võib tekitada lehtedele põletusi (kusjuures raud kandub halvasti edasi ühelt taimeosalt teisele). Just seepärast kannatavad kloroosi all eelkõige võrsetipud noorte lehtedega. Seetõttu anda raudsulfaati juurte piirkonda.
On olemas ka rauda sisaldavaid preparaate kelaatidena, mida võib kasutada lehtede pritsimiseks, kuid nad on kallid, seepärast neid maasse anda on kallis (samal ajal aga kelaatväetised on taimede poolt paremini omastatavad nii pritsimisel kui juure kaudu väetamisel).
Kogu kavalus seisneb selles, kui rauaioon on seotud mingisuguse aktiivse ainega, nt sidrunhape, siis on raud niisugusel kujul rohkem liikuvam ja nii ruttu mullaga ei seota.
Seda nähtust märkasid aednikud juba ammu ja kasutasid koduste kelaatide tegemiseks, tõstes raudsulfaadi efektiivsust, lahustades kõigepealt ämbris 1-2 spl sidrunhapet ja alles siis puistasid sinna lusikatäie raudsulfaati (muide, sidrunhape neutraliseerib vee karedust, tõstes ka teiste väetiste omastatavust, isegi paremini kui nitrofoska).
Peaaegu juba 200 aastat tagasi tõestati, et normaalseks kasvuks ja viljakandvuseks on taimedele vajalikud rauasoolad (sealjuures, mida soojem kliima, seda suurem vajadus raua järele taimedel on). Rauapuudus avaldub kloroosina – lehtede kolletumine, saagi vähenemine ja suure puuduse korral isegi puude hukkumine.
On vaid üks rauda sisaldav väetis – raudsulfaat. Temas sisalduvad soolad kahel kujul: kahevalentse raud(2) sulfaadina – FeSO4 ning kolmevalentse raud(3) sulfaadina – Fe2(SO4)3.
Mistahes väetisi, mis sisaldavad raudsulfaati, ei soovitata lehtede pritsimiseks, kuna seda omastatakse taimede poolt nõrgalt ja ta võib tekitada lehtedele põletusi (kusjuures raud kandub halvasti edasi ühelt taimeosalt teisele). Just seepärast kannatavad kloroosi all eelkõige võrsetipud noorte lehtedega. Seetõttu anda raudsulfaati juurte piirkonda.
On olemas ka rauda sisaldavaid preparaate kelaatidena, mida võib kasutada lehtede pritsimiseks, kuid nad on kallid, seepärast neid maasse anda on kallis (samal ajal aga kelaatväetised on taimede poolt paremini omastatavad nii pritsimisel kui juure kaudu väetamisel).
Kogu kavalus seisneb selles, kui rauaioon on seotud mingisuguse aktiivse ainega, nt sidrunhape, siis on raud niisugusel kujul rohkem liikuvam ja nii ruttu mullaga ei seota.
Seda nähtust märkasid aednikud juba ammu ja kasutasid koduste kelaatide tegemiseks, tõstes raudsulfaadi efektiivsust, lahustades kõigepealt ämbris 1-2 spl sidrunhapet ja alles siis puistasid sinna lusikatäie raudsulfaati (muide, sidrunhape neutraliseerib vee karedust, tõstes ka teiste väetiste omastatavust, isegi paremini kui nitrofoska).
